Lõpetamine

17. juuni oligi see päev, kus lapsed või noh, noored, said kätte oma põhikooli lõputunnistuse. Eksamid olid edukalt tehtud ja kõik oli hästi. Osadel oli isegi see kindlalt teada, kuhu kooli ta sisse on saanud ning kus edasi õppida.

Lõpetamise päev oli ilus ja päikseline. Aktus toimus rahvamaja saalis, mis oli mugandatud hubaseks ja õdusaks paigaks. Hubasusele aitas kaasa OÜ Pulmalill oma lihtsate, kuid kaunite dekoratsioonidega.

Aktus algas noorte sissemarsiga. Kuna lõpetajaid oli vähe, siis tegime saalile ikka ilusa tiiru peale. Aktus oli ilus ja südamlik, saadi tunnistused, peeti kõnesid, poetati pisaraid.

Klassijuhataja kõne

Armas lõpetaja.

Jah, see on nüüd otsas. Õigem oleks öelda, et kohe, kohe otsa saamas. Ainult mõned kümned minutid veel. Möödas on need üheksa aastat selles majas, nende seinte vahel, koos nende inimestega siin. Ja kas ainult mulle tundub nii, et need aastad läksid kui linnutiivul, märkamatult?

Luba mul natukene algusesse tagasi piiluda. Meie teed algasid siin majas samal hetkel. Nii nagu sina alustasid oma kooliteed õpetaja Küllikesega, nii alustasin mina oma õpetaja teed Rannus. Ja siis ei osanud ma veel arvata, et ühel päeval saab sinust minu klass.

Õpetaja Küllike õpetas sind lugema, ilusti kirjutama, arvutama, tema kasvatas sinus kolm aastat iseseisvust, viisakust, püsivust ja hoolivust. Neljandas klassis said endale klassijuhatajaks Evelini, kes jätkas samade tõekspidamiste juurutamist. Ma usun, et II kooliaste oli sinu jaoks kõige raskem ja keerulisem periood. See oli aeg, kus sa õppisid ennast tundma, sinu keha muutus, sinu tunded muutusid, sa olid emotsionaalne, sinu eneseväljendusoskus vajas veel lihvimist. Sellesse perioodi jäi ka kahjuks hulga muresid ja probleeme, mistõttu paljud sinu klassikaaslased otsustasid teise kooli minna.

Olude sunnil usaldas Evelin sind minule anda. Ma mõtlesin pikalt, kas võtta klass vastu või mitte. Ma kartsin. Ma kartsin, et sa ei võta mind omaks. Ma kartsin, et sa hakkad Evelini vihkama selle eest, et ta sind maha jättis. Ma kartsin, et sa valad oma pahameele minu peale välja. Aga sa olid juba niivõrd küpseks saanud, et võiks öelda - me klappisime kohe. Ma usun, et meievaheline side oli olemas juba enne minu klassijuhatajaks saamist. Sa käisid teadusringis, sa osalesid Õpilaste Teadusfestivalil, sa tegid Teadlaste ööl töötube. Meid ühendas huvi teaduse vastu.

Meil on selle kahe aasta jooksul päris tore olnud, me oleme ikkagi päris palju teha ja käia jõudnud. Aga paljud mõtted jäid ikkagi teostamata. Selleks jäi kahest aastast väheseks.

Mida me siis tegime? Uurisime Põllumajandusmuuseumis, kuidas leiba ja võid tehakse; uurisime Vapramäel, kas fotosüntees ikka tähendab hapniku teket; uurisime Lennusadamas veealust maailma; püüdsime ja lahkasime Järvemuuseumis kalu. Lisaks sellele aitasime maailmal puhtamaks paigaks saada, matkasime Elvas väerajal ja ümber Mustjärve, mängisime keeglit, ronisime Otepääl puude latvades, sõitsime rattaga Valgutasse hobustele külla… No ja need kooliüritused. Sa olid igal pool käpp. Sa olid alati valmis kaasa tegema ja kaasa lööma. Kõige toredam on see, et sa võtsid minu naljaga pooleks visatud mõtted kohe omaks - teeme ära!

Loomulikult ei ole sinuga alati olnud lihtne. Sa oled õpetajatele ikka parasjagu peavalu ka põhjustanud: on ette tulnud raskusi, arusaamatusi, jonnituure, kiuslikkust, laiskust, aga siiski oled suutnud ennast kokku võtta ja hakkama saada.

Aga milline sa siiski oled?

MARKUS - Sina oled läbi teinud tohutu enesearengu, sa oled humoorikas, sa oled abivalmis, sa oled kaasalööja, sa oled meeskonnamängija, kes ei vea kunagi alt. Me oleme sinuga koos naernud, me oleme sinuga koos nutnud - sul on olnud raske, aga sa tead, et sul on olemas head sõbrad, tore isa ja endised õpetajad. Sa oled visa, kui oled midagi käsile võtnud, siis pooleli sa seda nii lihtsasti ei jäta. Jah, alati pole kõik ettevõtmised kerged ja oled loobumismõtteid mõlgutanud, kuid lõpuks on tegu tehtud ja meel hea.

MIHKEL-TIBOR - Sina oled mitmekülgsete huvidega noormees. Jah, tunnistan, et sa oled pisut laisavõitu ja eemalehoidev, armastad kõige enam oma telefoni, pigem teed ära nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, aga siiski on mul hea meel, et sul on koolivälisel ajal palju muid hobisid. Näiteks kalapüüdmine - kui palju me kuulsime neid jutte, kuidas sa kalal käisid? Võibolla ühel päeval hakkab sulle kala rohkem maitsema kui täna?
Sul on süda õige koha peal, sa märkad, kui sõber on hädas ja otsid abi. Ma austan sind selle eest!
Mul on hea meel, et sul on tore ja aktiivne ema, kes sind kaasab igasugustele üritustele, matkadele ja muudele ettevõtmistele, tänu sellele oled omandanud palju eluks olulisi oskusi. Tegelikult oled sa motiveeritud ja soovid erinevaid asju kaasa teha ning kui saad oma esimesest eitavast mõttest üle, oled ka ise endaga rahul ja enda üle uhke.

ANETE - Sina oled minu jaoks ehk kõige mõistatuslikumaks tüdrukuks jäänud. Sa oled vaikne ja tagasihoidlik, toimetad pigem omaette. Mulle meeldivad sinu mõtted, sinu kunstitööd. Sa oled abivalmis ja südamlik, sa ei jäta samuti kedagi kunagi hätta. Sa laulad hästi. Näita julgelt seda, mis sinu on sees peidus, sest kui sa oled seda teinud, oled alati õnnestunud. Seda tõestab teadusõhtul töötoa juhendamine või Meriliga teadusfesivalil osalemine.

MERIL - Sina oled meie klassi rõõmupallike, sul on pidevalt rõõmus naeratus näol, sa koguaeg toimetad kuskil, organiseerid midagi. Sa oled tohutu teadushuviga - toida seda huvi! Nagu juba ütlesin, et meie vahel oli side enne, kui ma teie klassijuhatajaks sain, siis meenutades neid katseid, mida sa teadusringis tegid või kuidas te Anetega mitu aastat Õpilaste Teadusfestivalil käisite ja eripreemiaid võitsite või kuidas sa Reimoga koos Teadlaste ööl teadusteatrit tegid! See on lihtsalt äge!

REIMO - no Sinust võiks siin rääkima jäädagi…. Miks? Sest sinuga oleme päris palju aega koos veetnud, sina oled klassi peamine organisaator ja mõtete generaator. Sinuga on hea rääkida! Sa oled soliidne, viisakas ja mitmekülgne, alustades nendest keemiakatsetest, mida Meriliga koos tegid, siis huvi mesilaste, hobuste ja teiste loomade vastu ja nüüd, viimasel kooliaastal leidsid tee rahvatantsu juurde! Jätka seda teekonda!
Ma ei saa ütlemata jätta, et sa oled üpris kangekaelne, sa oled teinekord oma mõtetes nii kinni ja ei tee grammivõrragi järeleandmisi. Alati ei taha sa tunnistada ka oma eksimusi, sa pead veel õppima andestamist ja unustamist.

Üks tark mees on öelnud, et tuleviku saad teada siis, kui see käes on, varem ei tasu mitte üritadagi. Mis siis minulgi üle jääb kui soovida teile, et see tulevik oleks õnnelik - täis rõõmu, naeru ja armastust.

Soovin, et te ikka mäletaksite, kust teie tee on alguse saanud ja kes teid sellel teel toetanud on. Oled vilistlasena alati tagasi oodatud oma kogemusi ja teadmisi noorematele põlvedele jagama

Lõpetuseks tahan tsiteerida Lennart Meri, kes ütles:”Teie, noored, lähete elust läbi nagu nuga võist!”

Head vanemad!
Teil on võrratud lapsed! Te olete nendest kasvatanud ettevõtlikud, iseseisvad ja tublid noored. Aitäh teile selle eest! Ilma teie tõekspidamisteta ja toetuseta ei oleks meie, õpetajad, selle klassiga nii lihtsalt hakkama saanud. Aga ärge unustage, et nad vajavad teie tuge ja suunamist nüüdsest veelgi enam.

Hea koolipere!
Tänan teid! Tänan, et märkasite neid noori, et õpetasite, et aitasite, et suunasite, et toetasite, vajadusel ütlesite ka mõne karmima sõna, et olite eeskujuks.

Aitäh!

Lõpetajatest valmis mälestuseks väike VIDEO, kus meenutatakse nende tegemisi ja toimetamisi kooliaastate jooksul.

Alljärgnevalt mõned fotograafi tehtud pildid. Fotode autor Kayvo Kroon.